Mängukaardid

Elame ajal, mil kõik ihaldatu on vaid käesirutuse kaugusel. See kehtib nii virtuaalses kui ka tegelikus maailmas. Meelelahutus on üks neist valdkondadest, mis tekitab tunde, et tehnoloogia areng piire ei tunne.
Aktiivne ja vähemaktiivne puhkus on selleks, et lõõgastuda ning koguda jõudu. Olgu siis uueks tööpäevaks või muudeks igapäevatoimetusteks. Samas kehtib selle kohta ka üks paradoks. Olgu siis kõiksugu uued ja digitaalselt arenenud vaba aja veetmise võimalused meile nii kättesaadavad kui võimalik, tahame ikkagi naasta lihtsate asjade juurde, mida teame juba lapsepõlvest.

Selle näiteks võib tuua mängukaardid. Välja mõeldi need 9. sajandi Hiinas, pisut muudeti keskaegsel Prantsusmaal. Veel nüüd, digitaalselt kaugele jõudnud 21. sajandil, pakuvad need mängulusti kõigile, kes kordki on kaardipaki kätte võtnud. Alustades lastest ja lõpetades trikimeestega, on kaardid unikaalne viis, kuidas vaba aja hetki täita ning endale isegi elatist teenida. Mängukaardid on nii populaarsed, et neid võib osta ka inimtühjas kohas seisvast bensiinijaamast.

Esimesed kaardid
Nagu öeldud, loodi mängukaardid 9. sajandi Hiinas. Esmalt ei meenutanud need kuigivõrd praeguseid kaarte. Kaardid olid väiksemad ja piklikumad. 13. sajandil oli neil aga lausa rahaline väärtus ning kaardid olid nii mänguvahend kui ka miski, mille peale mängida. Mängukaardid levisid tänu kaubavahetusele tervesse maailma ning oma mängud tekkisid nii Kesk-Aasias, Aafrikas ja Euroopas.
Tänapäevase välimusega mängukaartide juured ulatuvad Egiptusesse. Tollal märkisid nelja masti polovasar, münt, mõõk ja karikas. Euroopas polo nii levinud ei olnud, mistõttu asendasid eurooplased polovasara politseiniku nuiaga. Kesk-Euroopas katsetati mastidena ka tõrusid, lehti ja õisi. Tänapäeval tuntud mastid võeti kasutusele 18. sajandi Prantsusmaal.

Vanim tehas ja erilised kaardid
Tekkisid Hiinas, arenesid Euroopas, kuid kõige vanema kaarditehase üle võib uhkust tunda USA. Tehas, mis loodi 1867. aastal trükikojaks ja muudeti 1881. aastal kaardivabrikuks, tegutseb siiani.
Algul oli poti äss see kaart, millele kleebiti maksumärk. Ruutu üheksat kutsuti aga šoti needuseks. Ka mängukaartide tagumisel küljel olev kujundus on tähelepanu väärt.

Tänapäeval kujutatakse mängukaardi tagumisel küljel ükskõik mida, kuid kuni 19. sajandi keskpaigani oli mängukaartide selg üleni valge. Harilike mängijate jaoks ei tähendanud see kuigi palju, kuid mänguritel oli nõnda lihtne kaarte märgistada ja ära tunda. Selle vältimiseks loodi peagu siiani populaarsed punased ja sinised ornamendid, mis trükiti enamasti peegelpildis, et kaarti võiks kumbagi pidi käes hoida- https://www.optibet.ee/et/kampaaniad/kasiino/?p=830